Marion Pajumets,
Tallinna ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi teadur
Täiuslikule pereelule aitaks kaasa isade teadlik koju suunamine
Vanemapuhkuste kasutamine on privileeg. Seda õigust ei ole kõigil ja kui see juriidiliselt eksisteeribki, siis päris elus ei ole sellest sageli kasu. Rootsi oli esimene riik, kes lubas peredel otsustada, kas lapsehoolduspuhkusele jääb ema või isa. See juhtus alles 1974. aastal. Varem oli lapsehoolduspuhkus reserveeritud vaid rootslannadele. Eestis tekkis vanematel võimalus oma järeltulija hooldamine omavahel ära jagada taasiseseisvusaja alguses. Seega võiks öelda, et praeguseks on Eesti isad nautinud emadega võrdseid õigusi väikelastele pühenduda juba kakskümmend aastat. Aga kui palju on neid isasid, kes on sellest naudingust tegelikult osa saanud? Meeste osakaal vanemahüvitise saajate hulgas seisab juba viimased viis aastat 6% juures.
Kui juriidiliselt on meestel ja naistel võrdsed õigused ja võimalused, siis miks need päriselus ei rakendu? Miks ei ole isade osakaal äärmiselt helde vanemahüvitise saajate hulgas näiteks 40%?
Kannatus või kingitus
Selgitusi saab olla kahte laadi. Esiteks võib tõesti leiduda isasid, kes näevad lapsega koju jäämist pigem kannatuse kui kingitusena. (Samas pole uuringut, mis tõestaks, et kõigile emadele pakub täiskoormusega lapse rütmis elamine katkematut õnnetunnet.) Siiski arvan, et lapsele pühenduda soovivate isade osakaal võiks olla hoopis suurem, kui juriidiliselt võrdseid õigusi toetaks ühiskondlik hoolitseva isaduse norm.
Et lapsevanemad võiksid rahumeeli otsustada, et üht osa lapsehoolduspuhkusest kasutab isa, peaksid nad olema harjunud nägema enda töökohtades, tutvusringkondades ja elurajoonides lapsega koju jäänud isasid, kelle naised on tööl. Senikaua kui tööpäeval lapsekäru lükkav mees on haruldus, tuleb iga lapsega koju jäävat isa käsitleda pioneerina, kes raiub ühiskondlike eelarvamuste ja harjumuste džunglisse jõuga läbikäiku. Aga kõik pole sündinud teerajajateks. Nii pole mingi ime, et paljud Eesti isad ei julge isegi alustada lapsehoolduspuhkusest unistamist ning teised pole sellest õigusest kuulnudki.
Rohkem kangelasisasid
Üksikisik peab olema kangelane, et muuta maailma – aga õnneks on selleks olemas riik. Riigil on poliitika kujundamise näol olemas erakordselt tõhusad vahendid selleks, et murda harjumusi, muuta norme ja mitmekesistada seeläbi oma kodakondsete valikuvõimalusi. Toon ühe näite. 1992. aastal oli Norras väikelaste isade seas vaid 4% neid, kes kasutasid universaalset lapsehoolduspuhkust, mis sarnanes praeguse Eesti vanemahüvitise süsteemiga. Neli aastat hiljem oli see protsent tõusnud üle seitsmekümne. Reserveerides osa tasustatud lapsehoolduspuhkusest isadele, muutis Norra riik isade lapsega koju jäämise ühiskondlikuks normiks.
Teine tõhus ettepanek, mis toetab hoolitsevat isadust, puudutab vanemapuhkuste muutmist paindlikumaks. Isadel on kergem jääda lapsega koju, kui see ei välista sidet tööeluga. Kui riigi poliitika sunnib meest valima töö ja kodu vahel, siis otsustab asja peamiselt harjumuste inerts ja konservatiivsed soorollid. Seda, et naiste puhul toob see valik kaasa väiksema sündimuse, näitab paljude arenenud Euroopa riikide kogemus. Eestis on vanemahüvitisega kaetud lapsehoolduspuhkuse pikkus üsna helde, oluliselt paindlikumaks tuleks aga muuta selle ajastamist. Näiteks võiks võimaldada kõrgelt tasustatud puhkusepäevi välja võtta lapse kolmeaastaseks saamiseni. See oleks ka loogiline, sest just siis lõpeb Eesti lapsevanematel lapsehoolduspuhkusele jäämise õigus ja just sel hetkel tekib kohalikul omavalitsusel kohustus pakkuda lapsele lasteaiakohta. Praegune süsteem välistab võimaluse, et väikelast hoiab esimesel eluaastal näiteks pensionärist vanaema ja isa jääb koju veidi vanema lapsega (saades sel ajal oma tavapärast sissetulekut).
Ka võimalus olla paralleelselt osakoormusega lapsehoolduspuhkusel ja osakoormusega tööl soosib hoolitsevat isadust. Sellisel juhul koosneks sissetulek samal ajal nii palgast kui ka vanemahüvitisest. Neid tööandjaid on küll, kes töötaja hoidmiseks võimaldavad tal panustada vähem tunde või teha kaugtööd. Me teame, et meestele on kultuuriliselt ülioluline professionaalne identiteet ning seetõttu on vanemapuhkuste tööga kombineeritavusel kriitiline tähtsus isa-lapse lähedussuhte toetamisel. Me räägime praegu paindlikust pensionieast, miks ei peaks siis ka vanemapuhkused paindlikud olema?
Laste ja perede arengukava kirjeldab Eestit riigina, kus meestel ja naistel on võrdsed võimalused töö-, pere- ja eraelu ühitamiseks. Paraku on väljaspool tööelu Eesti mehe olukord kehv ja näha on, et see iseenesest ei parane. Mees vajab riigi toetust isaduse ja laiemalt mehelikkuse nüüdisajastamisel. Vanemapuhkuste ja toetuste reformimine oleks sellele protsessile ilus algus.
Artikkel ilmus esimest korda võrdõigusvoliniku büroo uudiskirjas. Avaldatud autori loal.
