Anneli Kannus
Kuuetunnine tööpäev pole võimalik? Proovime siis alustuseks väiksemaid muutusi
Imestan, kui loen: müüja tahab pikemat poodide lahtiolekuaega. Tegelikult tahab ju rohkem palka?
Ministrid kirjutavad, et kuuetunnist tööpäeva ei saa teha, kuna meil on tööjõupuudus. Aga äkki on tööjõupuudus seepärast, et kaheksatunnised päevad on liiga rasked ja pikad?
Ametühingudki märgivad, et meil pole nii suur tootlikkus, et tööpäevi lühendada – ehk on tootlikkuse suurendamise võti puhke- ja tööaja paremas tasakaalus?
Ühtlasi räägime elanike vananemisest, haiguste süvenemisest, ennetusele kuluva raha ja tegevuste vähesusest. Räägime sellestki, et Eesti küll liigub (loe: tegeleb kehakultuuriga), aga ainult 10% inimesi teeb seda piisavalt regulaarselt. Äkki pole selleks aega?
Vähem väsimust
Tundub lühinägelik, kui tööpäeva lühendamisele ei taheta mõeldagi. Kui arvutaks haiguspäevad tööpäevadeks ja suhtlusvõrgustikes oldud aja töötundideks? Seda tehes võib selguda, et tegelikult töötamegi juba kuus tundi – kasutame näiliselt kaheksatunnist tööpäeva lihtsalt ebaefektiivselt.
Kui müüjaid ei jätku, võib praegust töötasu makstes ja seitsmetunniseid tööpäevi nõudes vabalt poodide lahtioleku aegu lühendada – eriti nädalavahetustel ja pühadel. Tootmises saavutame seitsmetunniste tööpäevadega töö efektiivsuse suurenemise, kuna inimesed ei ole nii väsinud ja suudavad paremini keskenduda. Pikemas perspektiivis pole töötajad siis ka nii haiged.
Juba 20 aastat tagasi töötas Euroopa tervishoiusüsteem kaheksatunniste tööpäevadega, aga meie 24-tunnistega. Nüüd oleme me liikunud nii palju edasi, et ei pea 24-tunniseid tööpäevi enam vähemalt normaalseteks, aga teeme neid endiselt. Eestis on kaheksatunniste vahetuste põhiline vastuargument seotud transpordikorraldusega, mitte töö efektiivsusega.
Kui pole liinitöö, kuid teenust tuleb pakkuda 24 tundi ööpäevas (tervishoid, politsei ja mõned teised ametid), tekitab seitsmetunnise tööpäeva mõte kõigepealt paanika. Tervishoid ja korravalve on praegu need kaks valdkonda, kus ei jagu töötajaid, palgaraha on pisku ning äraminejaid palju.
Kaotada vähe, võita palju
Kui olukord on niigi keeruline, pole meil ju palju kaotada, kuid äkki võidaksime. Ehk on lahendus peidus just teistpidi mõtlemises ja ümberkorraldamises.
Näiteks kui tervishoius oleks ööpäevas kahe vahetuse asemel kolm vahetust, hakkaksid inimesed end tundma ehk paremini, saaksid rohkem välja puhata ja leida tasakaalu töö, eraelu, pere ning tervislike eluviiside ja hobide vahel. Perspektiivis tähendab see tervemaid ja õnnelikumaid inimesi ning seeläbi ka efektiivsemat töötegemist.
Alati ei pea olema nii resoluutne – et kuuetunnist tööpäeva ei ole võimalik teha. Prooviks kasvõi tasa ja targu, näiteks andes töötajale kaheksatunnise tööpäeva jooksul pool tundi kepikõnni harrastamiseks? Pärast lõunapausi väikeselt pargiringilt tulnud töötaja teeb kindlasti selle pool tundi tasa. See on parem, kui arvuti taga vaikselt leiba luusse lastes Facebookis passida.
Järgmisena võiks iga töötaja üks kord kuus teha kaugtööpäeva – igas asutuses, isegi riigiasutuses.
Anna töötajale võimalus oma mõtteid korrastada ja pärast kaugtööpäeva tuleb ta kontorisse tagasi hoopis paremas meeleolus. Julgemad võiksid proovida seada selliseid eesmärke, mida täites saab töötaja kohe ühe vaba päeva võtta – lihtsalt niisama.
Sunnismaisusega me efektiivsemat tulemust ei saavuta. Prooviks õige teisiti?
