Söögikohtade juhid on hädas noortega, kes ei suuda otsustada, kas nad tahavad tööd teha või mitte. Probleemiks on oma võimete ülehindamine, hiljem taibates, et ei olda ülesannete kõrgusel, puudub julgus või tahtmine seda tööandjale tunnistada. See aga põhjustab paksu pahandust.
Maikuus uksed avanud spordibaari Rematch asutaja Riina Rand oli üllatunud, et kui alatihti räägitakse tööpuudusest, on vastavatud baaril hoopis puudus töökätest. ”Otsin töötukassa ja Facebooki kaudu, kusjuures viimase kaudu tuli rohkem vastuseid. Alguses oli mul suur patakas CVsid, hetkeseis on aga selline, et mul on puudu töötajaid nii köögist kui leti tagant, aga saame hakkama,” rääkis Rand.
Tema muret jagab pubi Bumerang juhataja Delia Einla, kes ei saanud oma teist kohvikut Raehoov avada, kuna ei leidnud ühtki kokka. Kui ettekandjaid saab kohapealgi välja koolitada, siis söögitegemine nii lihtne ei ole. Niisiis pidigi Einla juba leitud teenindajatele teatama, et kahjuks nende teeneid ei vajata.
Töövestlusele jäetakse tulemata
“Enne pole sellist asja olnud, et pole kedagi võtta. Noored tahavad ikka välismaale minna. Ilmselt on asi selleski, et nii palju uusi kohti on lahti tehtud. Eks tahetakse ikka seal katsetada, aga alati ei ole naabri muru rohelisem. See võib ainult nii tunduda,” arutles Einla. Temaga aga ei nõustu uue koha omanik Rand: “Paljud ei julge tulla, sest oleme nii vähe tegutsenud, seega oodatakse, et saaksime ennast tööle. Või kardetakse, et paneme peagi uksed kinni.”
Mõlema kohvikupidaja meelest ongi suurim probleem suhtlemises ja suhtumises. “Ma ju olen endale planeerinud sobiva aja, et töövestlusi pidada. Ja kui ei teatata, et ei tulda, raiskab see lihtsalt minu aega. Võiksin ju sel ajal mingeid muid toimetusi teha. Lugesin kuskilt, et 70 protsenti intervjuudest jääb ära, sest tööotsija ei ilmu kohale,” on Einla nõutu. “Samas on toimunud areng. Kui enne ei ilmutud lihtsalt kohale, siis viimasel ajal vähemalt teatatakse, et enam ei ole tahtmist tulla.”
Randki peab noorte käitumist kummaliseks: “Alguses näitavad nad huvi üles, siis ei ilmu töövestlusele. Või panen nad juba graafikusse ja siis nad ütlevad, et ikka ei sobi. Hea on, kui teatatakse, mõni ei suvatse sedagi teha.”
Üle kahekümne aasta toitlustuses töötanud ja praegu Sweet Rosie pubi juhtiva Erkki Künnapase sõnade järgi on noored mugavaks muutunud.
“Loobutakse lihtsamalt. Suve jooksul pudeneb mõni ikka ära. Lauas istudes tundub töö üsna lihtne, aga tegelikult pole kogemusteta inimesel aimugi, kui kurnav see on. Töövestlusel toonitan seda alati. Klientide suhtumine teeb tööd veelgi raskemaks,” rääkis Künnapas. “Ütlus, nagu oleks klient kuningas, on vale. Ta on kuningas vaid siis, kui ta käitub kuninglikult. Tegelikult on teenindaja ja klient võrdsed. Mida see annab, kui käituda ettekandjaga jämedalt? Niiviisi rikutakse lihtsalt teenindaja tuju ära ja enda päev on siis ilmselt juba niikuinii kehvasti läinud.”
Delia Einla arvab, et on lahke ülemus, ta ei luba endale alluvatega sõimlemist.
“Pole inimlik teenindaja peale häält tõsta ja siis loota, et ta läheb nutetud silmadega ja naeratavana lauda teenindama. Kärsitud ja näljased mehed ütlevad niigi juba väga tihti halvasti. Hiljem paljud paluvad vabandust, ent kahju on siiski juba tehtud.”
Kohusetunne peaaegu puudub
Naise sõnul on tähtsaim see, et töö peab meeldima: “Ütlen intervjueeritavatele, et kui soovid kliente teenindada nii, nagu tahad, et sind ennast teenindataks, on kõik väga hästi.
Vestlusel või CVs luuakse endast hästi tugev imidž, et ollakse avatud suhtleja ja siis nädala jooksul selgub, et see pole nii. Ei suvatseta näiteks tere öelda. See on elementaarne viisakus, mis teenindajal peab olema. Ja tegelikult ei tähenda lauateenindus vaid seda, et öeldakse “Tere, mida soovite?” ja siis “Nägemist!”. Tuleb näiteks aidata valikul ja lahti seletada, mida road endast kujutavad. Paljud ei viitsi seda endale selgeks teha.”
Mõlemad naised leiavad, et töötajaid tuleb väga palju juhendada. “Ma olen hästi kärsitu. Võin ju seletada midagi. Kui aru ei saa, siis korra veel. Ent see ajab mind marru, kui siis ka ei toimita õpetuse järgi,” rääkis Rand.
“Loomulikust intelligentsist ei tule midagi, inimestele tuleb rääkida. Ma pean iga päev kordama neid elementaarseid reegleid, näiteks tervitamine ja hüvastijätmine ka siis, kui tegemist pole oma laua klientidega,“ kinnitas Einla.
Samal ajal peab Einla oma lahkust negatiivseks küljeks: “Mind kasutatakse ära, noored valetavad – hädavale. Öeldakse, et tõbi on kallal, pärast haiguslehte esitada pole, tullakse hoopis tõendiga, et puuduti kodustel põhjustel. See ei käi nii. Mõni ütleb, et ei tahaks tööle tulla, vaid minna hoopis sõpradega grillima. Seda mõistan noore inimese puhul palju rohkem. Ma ju tahaksin ka, aga pean tööl käima.”
Rand tunneb samuti, et kohusetunne peaaegu puudub. “Neiu pidi hommikul tööle tulema, ei vastanud telefonile päev otsa. Õhtul näen, et logis end Facebooki sisse. Küsisin, kus ta on ja sain vastuseks, et neiu käis peol ja ärkas äsja. Ma olen ka ju noor olnud ja pidudel käinud, aga ükski töö sellepärast tegemata pole jäänud!” oli Rand nõutu.
Südikad pubipidajad alla ei anna. Erkki Künnapase sõnul on töötajatel pea kogu aeg tuli takus, ent kes tööd teha tahab, see saab hakkama. “Selg sirgu ja ikka edasi. Oma Bumerangi töötajatega olen küll rahul,” ütles Einla. Värske ettevõtja Rand lootis, et peagi loksuvad asjad paika ja ta saab jälle tegelda oma teise tööga LesMillsi treeningute instruktorina: “Eks see ole alguse asi, varsti ilmselt saan juba rahulikumalt võtta ja natuke puhatagi.”
Piia Paula Tarvis, suvereporter
