Viimase viie aasta tööõnnetuste statistika põhjal on avaliku halduse ja riigikaitse sektor tegevusalade lõikes esikohal. Tööinspektsiooni avaliku sektori sihtkontrolli tulemused näitavad, et suurima libisemisest, komistamisest ja kukkumisest tingitud tööõnnetuste ohuga asutused on muuseumid, haiglad ja raamatukogud.
Avalikus sektoris töötab Statistikaameti andmetel ca 26% hõivatutest, lisaks neile avaldab avaliku sektori töökeskkond ja suhtumine sellesse mõju ka erasektorile ning kogu ühiskonnale tervikuna. „Iga töökeskkonnaalane rikkumine avaliku sektori asutuses võimendub läbi selle, kui palju inimesi antud asutuse teenuseid kasutab. Näiteks kui muuseumis töötab 12 inimest, kes tagavad oma tööga igas kuus sadade või mõnetuhande külastaja muuseumielamuse, siis töökeskkonnale hinnangu andmisel peaksime lähtuma kõikide nende inimeste heaolust,“ selgitas Tööinspektsiooni peadirektori asetäitja töökeskkonna järelevalve ja arengu alal Apo Oja põhjuseid, miks 2014. aasta november otsustati kuulutada avaliku sektori tööohutuse kuuks.
Ligikaudu 40% tööõnnetustest avaliku sektori asutustes on seotud töötajate libisemise, komistamise ja kukkumisega. Seetõttu võeti avaliku sektori sihtkontrolli aluseks just see aspekt ning kontrolliti 246 riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuse töökeskkonda. Positiivsena võib välja tuua, et rikkumisi ei tuvastatud 100s asutuses. Samas avastati aga 146s asutuses kokku 426 rikkumist ning koostati 137 ettekirjutust. Lisaks jagasid tööinspektorid asutustes suulisi soovitusi, kuidas töökeskkonda ohutumaks muuta.
Peamised rikkumised, mida sihtkontrolli käigus avastati, olid seotud põrandate ja astmete ebatasasuste ning nende märgistuste, käsipuude puudumise; konarlike, auklike ja libedate liikumisteede ning neil olevate erinevate takistustega. Sellest tulenevalt on tõenäoline, et töötaja või ka asutuse külastaja võib ebatasasel liikumisteel või trepil libiseda või komistada ning kukkudes saada tervisekahjustuse. Tööõnnetuste statistika põhjal selgub, et kolmandik kukkumistega seotud tööõnnetustest osutuvad just rasketeks (luumurrud), mille tulemusena on inimene töölt eemal keskmiselt 1–3 kuud. Selline tööaja kadu on aga omakorda kahjulik kõigile osapooltele – nii töötajatele, tööandjatele kui ka riigile.
„Paljudel juhtudel on tegemist pisikeste rikkumistega, mida on lihtne kõrvaldada, aga millele tähelepanu osutamata jätmine viib iga-aastaselt sadade avaliku sektori töötajate tervisekahjustusteni. Töötajad, kes on sunnitud tööõnnetuste tõttu olema töölt eemal, mõjutavad nii kolleegide töökoormust kui ka klientide rahulolu avaliku sektori teenustega,“ selgitas Oja.
Tööinspektsioon juhib tähelepanu, et ka avaliku sektori asutustes peab töökeskkond vastama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele. Selleks tuleb järjepidevalt ja süsteemselt antud valdkonnaga tegeleda. Toimunud sihtkontrolli tulemused näitavad, et probleeme esineb ka asutustes, mida peetakse väheohtlikeks. Tõenäoliselt ei pöörata tööõnnetusi põhjustavatele teguritele piisavalt tähelepanu, kuna ollakse olukorraga harjunud. Puudusi hakatakse märkama alles tagantjärele, mil õnnetus on juba juhtunud ning asutuse töötaja või külastaja viga saanud.
