Irena Valge töötas pikka aega kiirel ja kireval meelelahutusalal ning asus hiljuti suurde, mitmekultuurilisse kultuurikeskusesse tööle administraatorina. Lisaks on ta lõpetamas ülikoolis magistrikraadi teemal, millest keegi varem kirjutanud pole.
Irena ei ole tegelikult pikka aega ametit vahetanud, kuid on tõstnud oma kvalifikatsiooni, astudes üle 40-aastasena ülikooli ning asudes teatriadministraatori kohalt tööle kultuurikeskusesse. „Sageli on nii, et põhjus pole ametis, vaid ruumis ja paigas, mis väsitab ja muutub rõõmurikkujaks. Muidugi tulevad seejuures pähe igasugused enesehaletsus- ja paanikamõtted, et kuidas mu amet mind ja mu ego ei toida, aga siiski peaks endasse pisut leebemalt suhtuma ja üle vaatama oma profesionaalsed oskused,“ annab ta nõu, lisades, et oluline on meeles pidada, et tööandjad ei vaja hädalist, vaid abilist.
Enne teatrisse asumist töötas Irena meelelahutussektoris, kust sai tugevad praktilised oskused kiiruse ja efektiivsuse arenduse osas. Ta meenutab: „Need aastad olid väga väsitavad, kuid suutsin siiski nautida oma tööd ja suutsin sellest hea teadmiste, uute kontaktide ja taaskord avastatud uute oskuste pagasi luua, mis tegid mind kindlamaks. Meelelahutusäri peadpööritava kiiruse, juuksekarva lõhki ajava konkreetsuse ja samas üliloovuse hulljulge rakendus olid mulle kaasteelisteks noore ja hakkamist täis teatridirektoriga ühte paati asudes headeks ja vajalikeks abilisteks.“
Otsustaval hetkel sai Irena karjäärinõustajaks tema tütar, kes oli selleks ajaks jõudis juba ülikoolis paar aastakest „tarkust taga nõudnud“. Ta soovitas emal teadmisi juurde saada täiskasvanud inimestega toimetulemise koha pealt, neid suunates ja harides. Nii asus Irena õppima Tallinna Ülikooli Andragoogika erialale.
Kultuurikeskuses on Irena praegusteks tööülesanneteks keskuse sünkroonse töö logistika ning tegevuse koordineerimine ehk kollektiiviide, organisatsioonide, liitude ja ühingute tegemiste heaolu jälgimine, ruumide rendilepingute sõlmimine ja nendega kaasnevate kohustuste täitmise kontrollimine ja tagamine ning keskuse arenguga seotud tegevuste korraldamine. „Kõik, mis puudutab inimeste teenindamist, tuleb ennekõike filtreerida läbi ootuste ja võimaluste, nähes ette kitsaskohti,“ sõnab Irena.
Ükski töö ei tohiks asendada lähedaste heaolu
„Kui töötegemist on võimalik ühendada harrastuste ja hobiga, võib öelda, et elu on korda läinud. Inimene peaks tegelema sellega, mida ta soovib teha, jagada seda pere, sõprade ja tuttavatega ning kaasates kogukonda,“ sõnab Irena, kes täna on õpingutega lõpusirgele asumas. Tema magistritöö erialaks on Tallinna Ülikooli Linnakorraldus, mis on seotud otseselt ta töökohaga ja mitmekultuurilisele kogukonnale kindlasti huvipakkuv. Teadustöös püüab ta selgitada ja mõtestada kultuurilist vaimukandmise jõudu ja maja tähendust linnaruumis.
Irena sõnul on positiivne ja jõudu andev on see, et õpingutes toetavad teda nii perekond kui ka kolleegid. Ta muigab, et ajajuhtimise võimed on hetkel küll tugevalt proovile pandud, sest lisaks tööle ja õppimisele vajavad tegemist hulk kõikvõimalikke sotsiaalseid kohustusi, mis aastatega tekkinud ja tekitatud. „Need on ühed hirmudest ja peamised põhjused, mis hoiavad minuvanuseid inimesi uuesti kooli minemast!“
Kõige olulisem on Irena sõnul aga see, et ennast ja lähedasi inimesi, kes sind tegemistes toetavad, ei tohi jätta unarusse. Ükski töö ei tohiks asendada lähedaste heaolu, kuigi tihtilugu on vastupidi.
Vaata ka lähemalt minukarjäär.ee
