Piia Puuraid
Eesti Päevaleht
„Kadunud” noortel on valikute rohkuses raske orienteeruda, seetõttu viivitatakse otsustega. Nende seas on nii pikaajalisi töötuid, noori emasid, õigusrikkujaid kui ka lihtsalt seiklejaid. Riik soovib kolme aasta jooksul 4300 sellist noort haridus- või tööturule tagasi tuua.
Kristi kadus nii koolikaaslaste kui ka enamiku tuttavate jaoks pildilt keskkooli esimeses klassis, kui ta 16-aastaselt lapseootele jäi. Neiu pingutas kogu väest, et kümnes klass distantsilt ja väikese poja kõrvalt lõpetada, kuid emakohustused ja toe puudumine tegid oma töö. Peagi möödus aasta, kaks ja siis läks laps lasteaeda. Kristil oli aga keeruline tagasi kooli minna. Tema sõnul olid kõik vanad tuttavad juba ammu eluga edasi liikunud ja kuidagi totter oli noorte sekka õppima minna, kuigi kool pakkus talle võimalust. Täiskasvanute gümnaasiumi peale ta ei mõelnudki. Mõne nädala käis ta kohalikus poes müüjana tööl, kuid tüdines. „Ma ei näinud mingisugust põhjust seda tööd teha. Me saame hakkama ja mõtlesin, et küll ma jõuan ja saan ja olen ja ega aeg eest ei jookse.” Praegu on Kristi 24-aastane ja kahe lapse ema. Ta elab endiselt samas väikeses Jõgevamaa alevis, kus ta on sündinud ja kust ta pole kauemaks kui päevaks lahkunud. Niipea ta tööle minna ei kavatse.
Ka 27-aastane Tiit ei õpi ega tööta. „Ma ei näe nagu põhjust minna tööle näiteks kuhugile. Mitte et mul töö tegemise vastu oleks midagi, aga lihtsalt kõik asjad toimivad pluss mul jääb aega enda jaoks ja tegeleda asjadega ja mõelda, mis saab homme. Mul ei ole vaja rassima minna kuhugi,” seletas ta.
Artikkel jätkub ...
Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.
