Anna-Maria Uulma, reporter
«Sellistel päevadel, kus esimene kliendivaba minut on alles 6,5 tundi pärast töö alustamist, oleks muidugi suurem palk õiglasem,» meenutas Liisa Lotta Tomp.
Kassapidaja ametit proovinud ja sellest enda blogis rääkinud noor luuletaja Liisa Lotta Tompi arvates ei ole kassapidaja töö häbenemine vajalik, sest töö valib endale igaüks ise. Teisalt toob Tomp välja, et olukord poleks häbenemist väärt, kui poleks kliente, kes peavad end alati kõrgemateks.
«Tundsin vajadust selgitada, et teen seda tööd eksperimendi korras kolm päeva ja et ma ei ole oma tegelikku karjäärihimu unustanud. Juba esimesel hommikul sain aru, et mu hirm oli põhjendamatu ning peale seda ei olnud minu jaoks vahet, mida teised arvata võivad,» sõnas Tomp.
Peale tuttavate ees häbenemise sõnas Tomp, et üheks raskemaks osaks olid kliendivabad hetked. «Kui korra selle rütmi sisse saab, siis kliendivaba minut võttis tempo maha ja need hetked möödusid kõige aeglasemalt,» meenutas Tomp.
Ka oli keeruline tasakaalu leidmine kiiruse, täpsuse ja sõbralikkuse vahel, mis on ka neiu enda lemmikomadused, mida ta teenindajalt alati ootab. Siiski pidi Tomp tõdema, et alguses oli tõesti keeruline säilitada kooskõlas kiirus ja sõbralikkus.
Mis toidupoe meeskonda puutus, siis selle kohta ei soovi neiu ühtki halba sõna öelda. Raske töö kõrvalt pakkus alati keegi abi ja juba esimesel päeval oli neiu omaks võetud.
«Rõõm oli näha, et omavahel on teatud usaldus ning puhkeruumi alati kaetud laud näitas, et jagamine on selles kollektiivis tuttav sõna,» oli neiu õnnelik.
Idee tekkimine
«Huvi eksperimendi vastu tekkis tegelikult sellest, et mulle ja mu elukaaslasele pakuti võimalust töötada liiklusreguleerijana. Kuna see on üsna kurnav töö, plaanisime selle väljakutsena vastu võtta ja sellest ka oma enesearengublogis lähemalt rääkida, kuid jäime liiga kauaks mõtlema. See jäi veidi kripeldama ning hakkasin otsima alternatiive, et mõnda muud vähehinnatud tööd proovida. Teadsin, et paari kuu pärast võiks toidupoe kassapidaja ameti ära proovida, kuid nähes GoWorkABit lehel kohest pakkumist, ma kuigi pikalt ei mõelnudki. Nägin selles head võimalust iseend proovile panna ja näha töid nende tegijate silme läbi,» sõnas neiu.
Tööd tehes olid kliendid järjekorras pigem sõbralikud ja mõistvad, kuid aeg-ajalt sattus ka neid, kes nii positiivselt ei suhtunud. Iga silmsideme vältimine ja tere mitteütlemine neiut end halvasti tundma ei pannud.
Neiu sõnul arvamus lihttöösse kui lihtsasse töösse tal aga muutus. «Õppimine võttis enne esimese kliendi teenindamist aega vaid mõned minutid ja siis tuligi juba ise hakkama saada,» sõnas neiu.
Tema sõnul käib kassapidajaks olemine ikkagi lihtsate tööde hulka, kuid sõnab, et kindlasti ei ole lihtsad 12-tunnised tööpäevad, mida tema tundis vaid paar päeva järjest.
Kuidas saaks klient teenindaja elu paremaks muuta?
«Mind klienditeenindajana oleks aidanud see, kui inimesed oleksid letile asetatud tðeki vastu võtnud ja ise lindi lõpus olevasse prügikasti visanud. See ei võta palju aega, et tðekk ära visata, kuid tehes mitut asja korraga, märkasin vahel maha unustatud tðekki alles siis, kui järgmine klient maksma hakkas. Teine selline asi on ka täpsete sentide leidmine. Võib tunduda, et see võtab palju aega, et rahakotist täpne summa leida, kuid lõpuks võtab isegi rohkem aega see, kui kassapidajal kassas sendid otsas on ja ta neid juurde otsima hakkab,» sõnas Tomp. Ta lisas, et ka üks naeratus ja teretamine kliendi poolt teeb müüja päeva juba ilusamaks.
Töötingimused olid Tompi sõnul esmapilgul väga head.
«Tuuletõmbust ei olnud kordagi ja tooli olemasolu aitas endal vastavalt enesetundele asendit vahetada, kõrgus oli sama, vahet ei ole, kas seista püsti või istuda. Seljavalu tekkis päeva lõpuks küll, sest tðeki võtmiseks tuleb pidevalt minimaalselt ettepoole kallutuda. Samuti jätab ka 10-kiloste arbuuside ja raskete koeratoidupakkide küljelt küljele tõstmine päeva lõpuks oma jälje, see on paratamatu,» sõnas neiu.
Et seljavalusid eemale peletada, käis neiu pauside ajal end alati sirutamas ja väljas värsket õhku hingamas, mis aitas teda ka tööl tekkiva väsimuse vastu. On oluline pauside ajal end veidi sirutada ja võimaluse korral käia värsket õhku hingamas, siis ei tule ka väsimust.
Palgasuhtest ei tea rääkida
Neiu sõnul on tal keeruline õiglast palganumbrit teenindaja tööle anda, sest kuigi oli töö ühest küljest väga raske ja väsitav, siis teisest küljest on see siiski lihttöö.
«Sain ikkagi miinimumist rohkem, täpne summa peaks olema kõikidele avalikult GoWorkABit lehel nähtav,» kommenteeris neiu.
Kuna Tomp tegi tööd kogemuse pärast, siis tema jaoks ei olnudki summa tähtis, vaid pigem sihtis ta uue kogemuse poole. Samas leidus tema sõnul hetki, kus tuli mõelda, et väike boonusraha peaks sellisel tööl siiski olemas olema.
«Sellistel päevadel, kus esimene kliendivaba minut on alles 6,5 tundi pärast töö alustamist, oleks muidugi suurem palk õiglasem,» meenutas Tomp.
Soovitab kogemust teistelegi
«Omavanustega suheldes on jäänud arusaam, et paljud ei tea, mida nad tulevikus teha tahavad ning seetõttu on igasugused kogemused olulised. Isegi kui noor on kindel, et poemüüjat temast ei saa, pole paha see töö siiski ära proovida ning edaspidi osata olla parem klient või näha olukordi teise pilgu alt, seega on taolise töö proovimine puhas silmaringi arendamine,» sõnas Tomp.
Tompi sõnul hakkab noor erinevaid ameteid proovides nägema, mis talle sobib ja mis mitte ning erialavalikut on kergem teha, kui omada laiemat pilti tööturust.
