HELVE LAASIK
15 aastat kontoritööd mõjus Ele Hansenile nii, et ta ei tundnud enam töörõõmu. „Viimased aastad läksin tülpinult tööle. Töö oli muutunud minu jaoks nii suureks rutiiniks, et ma ei osanud sellest enam kuidagi välja tulla,” tunnistab ta.
Vaadates töökuulutustes esitatud nõudeid, mõistis Ele, et ta justkui ei oskagi midagi teha. Kaks aastat tagasi otsustas ta õppima minna. Sel ajal saabusid tema postkasti massaažikoolituste pakkumised. „Registreerisin end klassikalise massaaži koolitusele. Ma ei olnud varem kuigi palju massaažis käinud, sest polnud aega. Läksin kohale ja see oli armastus esimesest rullimisest (klassikalise massaaži võte – toim),” ütleb Ele. Edasi masseeris ta kogu peret ja tutvusringkonda, sõitis, massaažilaud autos, kohale ja leevendas paljude muresid, hoolimata kuupäevast või kellaajast. „Käisin veel paaril koolitusel. Sain aru, et kui tahan masseerijana töötada, pean õppima anatoomiat, sest inimkeha ehitust tundmata pole võimalik seda tööd teha.”
Edasi loe epl.delfi.ee
