Artiklid
- Üksikasjad
Jõulude ajal korraldavad paljud ettevõtted ja asutused oma töötajate premeerimiseks või lihtsalt koosolemiseks erinevaid üritusi. Samas võib juhtuda, et need jõuluhõngulised koosviibimised lõppevad tööõnnetusega, kuigi otseseid tööülesandeid antud hetkel keegi ei täitnud.
Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni tööinspektor-uurija Kalmer Kärblane toob näiteks õnnetuse, mis juhtus ühe ettevõtte suvepäevadel. Osalejatele oli tööandja kulu ja kirjadega korraldatud transport, toitlustamine, erinevad vaba aja veetmise võimalused ja ööbimine.
„Ühe mängu läbiviimise ajal kukkus üks suvepäevadel osalenud töötaja ja sai raskelt vigastada. Töötaja jäi pikalt töövõimetuslehele. Mõne nädala pärast andis töötaja tööandjale teada, et viimane võtaks juhtunu arvele tööõnnetusena. Tööandja keeldus ja juhtum jõudis tööinspektsiooni,“ kirjeldas Kärblane.
Töötaja väitis oma avalduses, et ta tajus suvepäevadel osalemist kohustusena, üritus oli korraldatud motivatsiooniüritusena, et paremini teha oma tööd ja tunda end ühtse meeskonnana. Asjaolude uurimisel selgus aga, et tegemist ei olnud tööajaga, vaid tööajakavast lähtuvalt vaba päevaga, mille eest töötajatele töötasu ei makstud. Lisaks oli suvepäevadel ja seal toimunud mängudes osalemine kõigile töötajatele vabatahtlik, tegemist ei olnud tööandja poolt antud korralduse täitmisega ning töötaja ei allunud mängus osalemise ajal tööandja juhtimisele ja kontrollile. Kaastöötajate hinnangul oli tegemist lõõgastava suveüritusega, millega töötajapoolseid kohustusi ei kaasnenud. „Seega ei liigitunud antud juhtum ka tööõnnetuse alla,“ võttis tööinspektor juhtunu kokku.
Juhul aga, kui tööandja oleks teinud suvepäevadel osalemise kohustuslikuks, näiteks oleks toimunud tööalane loeng või seminar, oleks omandatud praktilisi kogemusi edasise töö jaoks vms, jõuaks juhtunu juba lähemale tööõnnetuse olemusele. „Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 22 lg 1 kohaselt on tööõnnetus töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Tööõnnetusena ei käsitleta tervisekahjustust või surma, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. Eelkõige võibki antud juhul käsitleda juhtunut kui tööandja muudes huvides tegutsemist,“ selgitas Kalmer Kärblane.
Iseküsimus on õnnetustega, mis leiavad aset siis, kui ürituse ametlik osa on lõppenud ja algab vaba aeg. Üldjuhul on ka see aeg sisustatud erinevate tegevustega, sealhulgas mängudega. Nüüd siis tulevadki need piiripealsed juhtumid, kus üks-ühest seisukohta on raske võtta. Tööandjal on töötajate tegevust raske ja sisuliselt ka võimatu kontrollida. Kui töötaja osaleb mängus vabatahtlikult, pole probleemi, tööandja ei sundinud teda seda tegema. Aga samas kui ettevõttes on näiteks neli osakonnajuhatajat ja nad on kohustatud omavahel võistlema, on vabatahtlik osavõtt küsitav ja toimunu võib liigitada tööõnnetuse alla.
Kokkuvõtteks võib öelda, et alati pole tööõnnetuse toimumine üheselt mõistetav ja on erinevalt tõlgendatav.
- Üksikasjad
Merit Karise
Erialase hariduseta on Eestis 32% 25–34-aastaseid, Soomes 17%
Mulle on meelde jäänud ühe „Aktuaalse kaamera” lõpp, kus teismeeas poiss ütleb umbes nii: „Kui lähed mingisse kutsekasse, saad köögiabiliseks ja seal oled terve oma elu. Aga kui lähed gümnaasiumi ja ülikooli, siis on suurem võimalus advokaadiks saada.”
Selles lauses peitub üks Eesti ühiskonna tugevaid vaikimisi hoiakuid: kutseharidus on neile, kellest ei saa n-ö tegijaid. Kui hästi õppiv laps ütleb kodus, et tahaks gümnaasiumi või ülikooli asemel kutsekooli minna, on lapsevanema vähim reaktsioon kulmukergitus, enamasti järgneb idee mahalaitmine. Gümnaasiumi ja ülikooli õppima minek on per se õige ja hea, Eesti ühiskonnas loetakse seda märgiks, et tegu on tarku valikuid tegeva noorega.
Sirge seljaga kutsekooli
Jäägu siinkohal kõrvale pearaha aspekt, mis kehvas demograafilises olukorras paneb gümnaasiume ja ülikoole vastu võtma pea kõiki soovijaid. Väga hea, et eestlased on haridust alati kõrgelt hinnanud. Aga miks peame lugu ainult kõrgharidusest? Miks me ei väärtusta haridusena kutseharidust? Et Prantsusmaal käib võtmevalmistaja ja Saksamaal trükkal sirge seljaga, ei ole ainult kõrgema palga küsimus. Amet ja ametiõpe on neis ühiskondades hinnatud.
Probleeme on Eesti hariduses ja tööturul muidugi terve hulk, alates sellest, miks on põhikooli lõpuks palju noori kaotanud õpihuvi ja -oskuse, kuni oskustööliste madalate palkadeni. Ma tahan rääkida suhtumisest kutseharidusse, selle madalast mainest eelkõige noorte ja nende vanemate silmis.
Toon konkreetse näite meie kooli kevadisest vastuvõtust. Kuressaare ametikooli disainisuuna multimeedia ja teabegraafika õpperuumid asuvad 2012. aastal valminud hoones, mis on seinast seina moodsaimat tehnikat täis. Õpperühmad on väikesed ja pakume sisuliselt individuaalõpet. Meil on võistluste esikohti kodu- ja välismaalt. Oma ala eksperdid soovitavad meile õppima tulla. Aga keda tuleb tikutulega kooli otsida, on õpilased. Kui valida on kutsekooli ja ülikooli vahel, tehakse valik viimati nimetatu kasuks, sest kõrgkooli paber on kõvem – selline on avalik arvamus. Samal ajal tuleb meie ametikooli üha rohkem õppima neid noori ja täiskasvanuid, kel ülikool lõpetatud.
Mida ma kutsekoolis õpilaste vähesusena kogen, seda analüüsib Andres Pung statistiliselt 17. mai Õpetajate Lehes. Ta juhib tähelepanu sellele, et erialase hariduseta on Eestis 25–34-aastastest 32,4%, Soomes kõigest 17% ja sedagi peetakse seal liiga paljuks. Pung nendib, et tööd leiavad ka kutse- ja erialase hariduseta inimesed, kuid nende võime liikuda ühelt ametikohalt teisele ja tõsta kvalifikatsiooni on nõrk. See on omakorda üks põhjustest, kirjutab Pung, miks Eestis on tootlikkuse tase niivõrd madal (ainult 70% EL-i keskmisest). Pung soovitab, et enamik sellest rühmast võiks põhikooli või gümnaasiumi järel siseneda tööjõuturule hoopis kutsehariduse kaudu. Olen lugenud haridusjuhtide hinnanguid, et Eestis võiks 40% noortest omandada kõrghariduse ja 60% kutsehariduse.
Aga kas keegi näiteks Tallinna ja Tartu kohalike valimiste kirglikes valimisdebattides kuulis mainitavat kutsekoole? Tartu linnapeakandidaadid rääkisid ülikoolist ja gümnaasiumidest, kuid mitte keegi ei rääkinud sellest, et Tartus asub väga hea ja Eesti suurim kutseõppekeskus. Sama kehtib lapsevanemate kohta: kõik teavad peast Tallinna eliitkoole, kuid kas keegi teab, mitu kutsekooli on Tallinnas? Ja mida seal õpetatakse? Rääkimata sellest, milliseid võimalusi pakuvad väljaspool Tallinna ja Tartut asuvad kutsekoolid.
Rohkem erinevaid oskusi
Ei tasu kutsekoole peljata. Elukestva õppe kontseptsioon viitab maailma ja tööturu kiiretele muutustele: elu jooksul tulebki mitu korda ümber õppida, täiendada oma teoreetilisi teadmisi ja praktilisi oskusi eri vanuses, eri koolides, eri riikides. Tuleb ainult kasuks, kui inimesel on erinevaid oskusi: näiteks on ta kõigepealt õppinud kokaks ja seejärel keraamikat, et oma restoranile ise ainulaadsed nõud kujundada ja valmistada. Algklasside õpetaja on õppinud ülikoolis pedagoogikat ja kutsekoolis multimeedia kujundamist, et ise luua õppevahendeiks animatsioone ja filme. Tundub mõistlikum alustada erialase tööoskuse omandamist kutsekoolist, sest kui pärast ülikoolis edasi õppida, saab õppimise kõrvalt või suviti oma varem omandatud praktilise oskusega leiba teenida.
Saagem lahti müüdist, et tingimata tuleb läbida gümnaasium ja eriti hea, kui seejärel kohe ülikool, et tulevikus tegija olla. Ka pärast põhikooli või gümnaasiumi kutsehariduse omandanud noortest võivad tulevikus saada tegijad. Lapsevanem, vaata oma lapsega koos pärast põhikooli ja gümnaasiumi, mida pakuvad Eesti kutsekoolid. Amet on aus ja ametiharidus on väärt haridus.
Vaata graafikut digilehest
- Üksikasjad
Toimetaja: Aive Mõttus
Lugeja küsib:
Olen ettevõttes töötanud juba mõnda aega ja nüüd tuli tööandja minu juurde jutuga, et tahab töölepingusse lisada konkurentsikeelu sätte. Minu teada saab seda teha töölepingu sõlmimisel, mitte selle kehtivuse ajal.
Vastab Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Urve Stroom:
Konkurentsipiirangu kokkuleppe võib sõlmida, kui see on vajalik tööandja eriliste majanduslike
huvide kaitseks. See on õigustatud juhtudel, kus saladuse hoidmise kohustus ei ole piisav meede tööandja majanduslike huvide kaitsmiseks ehk töötaja töösuhtes omandatud teadmised võivad tööandjat oluliselt kahjustada kui neid kasutatakse töötamisel teise tööandja juures.
Kuna konkurentsipiirangu näol on tegemist oluliselt töötaja õigusi piirava kirjalikult sõlmitava kokkuleppega, siis peab olema piirang mõistlikult ruumiliselt (geograafiline ulatus), ajaliselt (kehtivuse aeg) ja esemeliselt piiritletud (kokkuleppe objekt). Näiteks on ära määratletud, kus piirkonnas tegutsevad konkurendid; kaua konkurentsipiirang kehtib; mis tegevusalal on töötamine keelatud; kes on konkurendid jne. Töötaja peab selle piirangu sisust üheselt aru saama.
Töötamise ajal konkurentsipiirangu kokkuleppe täitmise eest töötajale täiendavat hüvitist maksma ei pea. Igakuise mõistliku hüvitise maksmise kohustus on tööandjal siis, kui ta soovib, et töötaja täidaks konkurentsipiirangu kokkulepet pärast töösuhte lõppu.
Kui tööandja ja töötaja ei ole kokkulepet kirjalikult sõlminud, eeldab töölepingu seadus (edaspidi TLS), et konkurentsipiirangu kokkulepet ei olegi (TLS § 6 lõige 9).
Kui konkurentsipiirangu kokkulepe ei ole kooskõlas TLS §-s 23 sätestatud tingimustega ei saa tööandja kokkuleppele tugineda. Sellisel juhul on tegemist tühise kokkuleppega Tühisel kokkuleppel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja seda ei pea täitma. (TLS § 23 lõige 4).
Kuna TLS ajalisi piiranguid leppe sõlmimise hetke osas ette ei näe, võib konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmida tööle asudes, töösuhte kestel või pärast töölepingu lõppemist.
- Üksikasjad
Oled äsja saanud uue töökoha. Sinu enda jaoks on lihtsam, kui elad uude kohta võimalikult kiiresti sisse, ent samas tuleks vältida ka vigu, mida paljud värsked töötajad on uues töökohas teinud. Kõigi kavatsused on ju head, aga kolleegid võivad seda valesti mõista.
Ära hakka kohe soovitusi jagama, mida võiks töö juures muuta
Ilmselt sulle öeldi juba töövestlusel, et sinu uued ideed on igati teretulnud, miks ei võiks sa nendega siis esimesel tööpäeval pihta hakata? Hoolimata sellest, et inimesed ütlevad sageli, et nad vajavad muutuseid, ei eelda keegi, et need juhtuvad üleöö. Kolleegidele ei pruugi sinust hea mulje jääda, kui sa esimese asjana hakkad ülemusele nõuandeid jagama, kirjutab Womans Day.
Kui sa tõepoolest tahad muutuseid ellu viia, siis lähene asjale teisiti. Esita kolleegidele näiteks erinevate protseduuride kohta küsimusi. Küsi näiteks: «Ma panin tähele, et sa kasutad X meetodit, tohib küsida, miks?» ja tee ettepanekuid: «Minu kogemused on näidanud, et Z meetodi abil saab projekte palju kiiremini teha, kas seda on ka siin firmas proovitud?»
Ära pea kolleege esimesel tööpäeval oma parimateks sõpradeks
Üks suurimaid vigu, mida uuel töökohal tehakse, on see, kui ollakse liiga ruttu liialt avameelsed. Sa ju ei tunne veel oma kolleege ega tea, kas neid saab usaldada. Kui selgub, et tegemist polnud usalduväärsete inimestega, siis võivad sinu eraelu puudutavad saladused muutuda kontori suurimaks kuulujutuks.
Pigem jää üldiste teemade juurde: sport, ilm ja näiteks viimased filmid, mida käisid kinos vaatamas.
Ära ole liiga enesekindel
Kellelegi ei meeldi liialt vaikne ja häbelik kolleeg, aga samas ei tasuks pidevalt mainida ka seda, millises ülikoolis sa käisid või kes su eelmised kolleegid olid.
Enda kiitmise asemel küsi parem küsimusi. Õpi tundma inimesi, kellega sa koos töötad ja uuri, mis neile oma töö juures meeldib. See jätab mulje, et sa oled meeskonna liige ja võid kindel olla, et kolleegid toetavad sind.
Ära võta vastu ülesandeid, mida sa sooritada ei oska
See on loomulik, et sa tahad jätta ülemustele muljet, et saa oma tööülesannetest aru. Aga kui sa võtad vastu mõne keerulise projekti, omamata mingit ideed, kuidas seda teha, siis oled suures jamas.
Kui oled sellise sammu astunud, siis esimese asjana peaksid taustauuringut tegema ja paika panema, kuidas projektile läheneda. Kui võimalik, otsi internetist olulisemaid märksõnu ja nende tähendusi. Seejärel pane kirja, kuidas sa ülesannet lahendama hakkaksid. Viimane samm on see, et palud ülemuselt abi lünkade täitmiseks.
Sa ei pea olema igal ajal tööandja jaoks kättesaadav
Varakult piiride paikapanek on väga tähtis. Kui ühel korral juhtub, et oled tööandja jaoks kättesaadav 24/7, siis ta võib edaspidi eeldada, et saab sulle igal ajal helistada.
Õpi kõigepealt mõistma oma uue töökoha rütmi. Seejärel pane paika piirangud. Ära vasta ega saada e-kirju hilistel õhtutundidel, siis saavad kolleegid aru, et õhtuti pole sa kättesaadav.
Ära istu kogu aeg oma laua taga
Kas su tööpaik on nii väärtuslik, et seda peab pidevalt valvama? Ilmselt mitte, seega miks sa oled justkui tooli külge liimitud? Kindlasti käi lõunal ja pea meeles, et kui sa töötad pidevalt arvutiga, vajavad silmad regulaarselt ka puhkust.
Toimetas Naine24
- Üksikasjad
Kaire Talviste
Pikka aega tööta olnud inimesed kaotavad enesekindluse, noored elavad lähedaste kulul.
Oktoobri lõpu seisuga kuulus Eestis pikaaegsete töötute riskirühma ligi 13 000 inimest ehk 3000 rohkem kui on Hiiumaal elanikke. 2010. aastaga võrreldes võib seda näitajat pidada positiivseks, sest siis oli neid inimesi üle 45 000.
Elu on näidanud, et mida kõrgem on inimese haridustase, seda kiiremini ta uue töö leiab. Samuti sõltub töö leidmise kiirus oskustest (nt riigikeele valdamine), aga ka regionaalsetest aspektidest (maakonna töötuse määr, vabade töökohtade hulk, transpordiühendus jne). Raskem on uue töö leidmine vanematel inimestel (üle 55 eluaasta) ja noortel, kes otsivad oma esimest töökohta.
„Kui noor on saanud juba mõningase töökogemuse, liigub ta enamasti uuele töökohale isegi kiiremini kui inimesed teistes vanusegruppides,” tõdeb töötukassa analüüsiosakonna juhataja Anne Lauringson.
Noored mugavustsoonis
Töötute noorte osatähtsus on töötukassa Tartumaa osakonna juhataja Jane Väli sõnul maakonniti erinev, jäädes vahemikku 10–18%. Neist noortest 43% kuuluvad omakorda pikaajaliste töötute riskirühma. „Nad ei õpi, ei tööta ega ole seotud mittemingisuguse väljaõppega,” kirjeldab Väli. Kui neil pärast kooli lõppu oligi soov edasi õppida ja see kohe ei õnnestunud, siis aasta jooksul võib tahe töötute kamraadide „toel” hääbuda. Pikaajaline töötus päädib omakorda ka muganemisega – noored harjuvad, et vanemad või vanavanemad neid toetavad. „Kui ise ei pea endale leiba lauale tooma, siis pole ka motivatsiooni tööd otsida,” lisab Väli.
Töötukassa kogemused näitavad, et noorte tööle rakendumist toetab kõige rohkem tööpraktika, proovitöö ja karjäärinõustamine. Proovitööl saab noor ühe päeva tööga tutvuda, tööpraktikal aga õppida juhendaja abiga uusi oskusi. „Üks asi on kindel. Igaüks, kes tahab tööd teha, saab tööd ja meie saame aidata vähemalt 3–6 kuu jooksul ta tööle. Kui inimene ise on motiveeritud, siis pole see raske,” kinnitab Väli.
Tööharjutus
Töötukassa teenusejuhi Piret Vahula sõnul on pikka aega tööta olnud inimesel valmisolek tööle naasta suhteliselt madal. Ta pole töötamisega enam harjunud, tema elurutiin on teine. Töötute taasmotiveerimiseks on tööharjutuse teenus, kus püütakse näidata laiemat pilti sellest, mida positiivset võiks tööl käimine neile anda. Tehakse nii praktilisi töid kui ka jagatakse oma kogemusi. Oluline on juba seegi, et inimene tuleks kodust välja ja jõuaks õigeks ajaks kohale. Tööharjutust tehakse grupitööna paar korda nädalas.
„Algul nad pahurdavad umbes paar nädalat, et miks nad peavad tulema, et nad võivad kodus ka tööd teha,” kirjeldab tööharjutuse teenust pakkuv Helge Alt OÜ-st Keerub. Kui tööharjutus aga lõpeb, ei taha nad enam lahku minna.
Enamasti tulevad inimesed lootusetuse tundega, arvates, et neid pole kellelegi vaja ja ega nad nagunii enam tööle ei saa. Helge Alt meenutab üht töötut üle 50 aasta vanust meest, kes elas perest lahus, oli negatiivselt häälestatud ja uskus, et tööle ta kindlasti enam ei saa. Alt märkas, et puhastamine pakkus talle huvi, ja kuna tekkinud huvi toetati, õppis mees ära uue ameti. Tulemuseks oli tähtajatu tööleping ja sel kohal töötab ta tänini.
Töötukassa pakub kõikidele töötutele ka psühholoogilist, võla- ja ka sõltuvusnõustamist.
Neil, kel juba tahet piisavalt, on aeg minna paar korda nädalas tööklubisse, kus saavad tuge kõik motiveeritud tööotsijad.
Pikaajalised töötud
••Oktoobri lõpu seisuga oli pikaajalisi töötuid 12 823, nende keskmine vanus oli 40 aastat.
••Neist 26% oli üldkeskharidusega, ligi 18% põhiharidusega, 15% põhikooli baasil omandatud kutsekeskharidusega ja 46% erialata.
••Pikaajalisteks töötuteks loetakse inimesi, kes on tööta olnud ja tööd otsinud 12 kuud järjest. Noorte puhul (eeskätt grupp kuni 24 eluaastat) loetakse pikaajaliseks töötuseks ka juba kuuekuulist töötuse perioodi.
••2011. aastal oli Eestis üle 13% 15–29-aastasi noori, kellel ei olnud tööd, kes ei õppinud ega osalenud ka ühelgi koolitusel (Kasearu ja Trummi analüüs „Noored, kellega keegi ei arvesta ja kes kuskil ei käi”).
Lehekülg 1075 / 1623
- Sa oled siin:
-
Pealeht
- Palk.ee